Uudised

2003 poistega, nende esitustega turniiril võis väga rahule jääda. Tegime uskumatuna tunduvad 5 viiki, sealhulgas kaotasime ühe ja ka võitsime ühe penaltiseeria. Kaotatud penaltiseeria tuli aga vastu võtta veerandfinaalis, seega sellega sulgus tee medaliteni. Turniiri viimases mängus vandusime alla 2:0 Soome eakaaslastele. Vigastuse tõttu ei saanud osaleda Raimond Tiidermann ning Tarmo Rannamäe, kelledest viimane tegi mängudes suurepäraseid esitusi. Seega jättis kahe põhimängija puudumine viimases mängus oma jälje.

Mängud olid hea tempoga, väga võitluslikud. Eraldi tooksin esile Kaspar Viherpuu ning Germo Pärniku, kes tegutsesid igas mängus võimsalt ning edukalt. Kapten Jasper Raat vedas võistkonda läbi turniiri vapralt, aidates tiimi enne Raimond Tiidermanni vigastust mängu ehitajana keskväljal, hiljem aga äärmiselt südikalt keskkaitses. Seega tõeliselt mitmekülgne mängija ning kapten!

Mind rõõmustas tiimitunde märkamine, mida ma selle võistkonna juures olen pigem harva näinud. Seega tubli kogemus, millelt on väga hea edasi minna. Kiidan 2003 võistkonna poisse tubli turniiri eest!

2004 poisid. Meile teadaolevalt pidi turniiri tase olema keskmine, seega lootsime, et saame parandada just palliga mängu, mis meil kindlasti kõige rohkem järeleaitamist vajab. Kuid sarnaselt Esiliiga mängudele Eestis, suruti meid esimeste mängudega taas kaitsesse ja pidime ründama meile nii tuttavate kiirrünnakutega. Vastased olid meist palliga tegutsedes tuntavalt julgemad. Kui alustasime üsna tugeva vastase vastu 4:0 võiduga, siis peale seda kiskus kõik kuidagi viltu. Sekka jäi siiski turniiri emotsionaalseim hetk, kus praktiliselt terve mängu südikalt kaitsesime, omamata peaaegu mitte ühtegi reaalset väravalöömise võimalust. Viimasel minutil saime vastase poolel nurgalöögi ning kui kasti antud pall sealt minema löödi, virutas õigel ajal õiges kohas olnud Kristofer Põldme vastutuleva palli 20-lt meetrilt kõrge kaarega ristnurka, peale mida kõlas ka kohtuniku lõpuvile. Vastaste treeneritel vajus imestusest suu lahti, mina hoidsin vaid kahe käega peast kinni – sellist võitu ei ole ma kunagi kogenud! Mängijad tekitasid loomulikult väljakule Eesti poistele omase külakuhja. Võit oli küll viimane, mida sellest mängust oodata oskasime. Isegi kohtunikud tögasid meid veel ka järgmisel päeval, et Pärnu lööb ju kindlasti taas viimasel sekundil ära.

Kui oli selge, et medalitele me ei mängi, otsustasime kangekaelselt rohkem riskida ning palliga julgemalt tegutseda. Mitmes mängus liikus pall juba üsna kenasti. Kuid rünnakuid lõpetada palliga maast edasi liikudes meil veel ei õnnestunud. Ikka tulid meie löödud väravad kas kiirrünnakutest või vastase eksimusest ning sellest tekkinud segaduse meie kasuks ära kasutamisest. Seega tööd on veel palju vaja teha. Kuid lootust paremale tulevikule aitab elus hoida 2003 poiste tiim- sammume kindlalt nende jälgedes, mõlemaid tiime olen õpetanud sarnaselt, mineviku tee on neil sarnane ning täna näitavad 2003 poisid vägagi korralikku mängu. Ja nad on ju 2004 poistest aastakese ees. Seega loodan, et aasta pärast oleme suutelised näitama juba tublimat mängu.

Üdini ja alati positiivselt meelestatud treenerina võtan turniirilt kaasa kahe varumängija “avastamise”. August Joosep Kristov ning Rasmus Koikson näitasid äärekaitses tegutsedes nii vägevat ja tulihingelist mängu, et tegid “silmad ette” ka tiimi põhikoosseisu äärekaitsjatele. Võistkonnasisene konkurents seega nüüd tugevneb ja konkurents on teatavasti edasiviiv jõud. Väga positiivselt üllatas ka pikemalt vigastusepausilt naasnud tiimi teine väravavaht Morten, kes mitme paraadtõrjega meid sageli halvimast päästis ning kes oma võimsate käest palli lahtivisetega publiku ahhetama pani.

Võistkonnas on pärast turniiri uus “mängumootor”- seni keskkaitsjana tegutsenud Henri Jõesaar. See oli teine avastus, mis kogu tiimile rõõmu teeb. Henri on tark mängija, kes peaks just palliga mängides meile kõvasti juurde andma. Meie keskkaitsepaar Trevor Reimets – Martin Mägi mängisid nii hästi, et panime koos tiimikaaslastega neile ka hüüdnime – “sein on ees”! 🙂 Seda siis vastaste jaoks. Kõrged või madalad pallid, triblav või lihtsalt meie värava poole jooksev vastane- kõik lüüakse nende kahe poolt tagasi! Super!

Robin Loode ning Kristofer Põldme tegid tubli turniiri. Esimene lõhkus ennastsalgavalt ning südikalt keskväljal vastaste mängu ning toetas tiimi vajadusel ka äärekaitsjana. Teine, lisaks imelisele väravale, jagas osavaid sööte tipuründajatele. Võistkonna pesamuna staatust arvestades väga väärikas esitus kogu turniiri vältel.

Rõõmu tegi ka see, et kõik mängijad käitusid väga sümpaatselt. Jamasid ei korraldatud, väiksemad probleemid saime hõlpsalt lahendatud. Usaldasin poisse, ei pidanud neid kontrollima, neil pidevalt silma peal hoidma. Nad ei kuritarvitanud minu usaldust, mul on selle üle väga hea meel.

Loodan, et mängijad jäid elamuse, vahelduse, turniiriga, reisiga Soome rahule! Vapralt edasi!